tev

tev,

1) Dat. s. (li. dial. téu) von tu, du;

2) mundartlich
(z. B. in Baldohn, Lennew., Üxküll u. a.), Gen. s. (li. dial. tevè) von tu, du. Vgl. Le. Gr. §§ 345 und 344.

Avots: ME IV, 169